Igatsus

Kristian jalutas kurvana kooliõues meenutades ta elu esimest ja suurimat armastust.Tydruku nimi oli Merilin.Nad olid koolikaaslased(mugude maailmas).Neil oli unustamatuid mälestused.
Kristian vaatas kuu poole imetles selle võlu ja istus yksikule pingile.

Hanna astus lossist v2lja ning vaatas k6igepealt ringi. Ta m2rkas eemal yht inimest ning m6tles kas too on 2kki prefekt. Ei tulnud tuttav ette... Hanna l2ks poisi juurde ning ytles suhteliselt tasase ning nagu alati veidike l6bustatud tooniga "Tere" Ta ei tahtnud poissi ehmatada ning ootas kuidas too reageerib.

Kristian vaatas tydruku poole ja vastas:"Tere".Ta tegi tydruku jaox ka pingile ruumi.Ta vaatles kuud edasi.

Kuna poiss talle pingile ruumi tegi istus Hanna samuti pingile. "Ma olen Hanna" Ütles ta tutvustuseks ja silmitses poissi kulm hetkeks kortsus. Küll on alles mõtlik poiss... mõtiskles ta ning ootas, et poiss vastaks.

Tere Hanna.
Minu nimi on Kristian.

"Kuio võib küsida siis, mida sa nii hilja siin õues teed?" Küsis Hanna Kristianilt, kuna oli juba päris hilja ja pime. Ta silmitses ikkaveel poissi ning mõtles et võiks äkki kitarri hakata mängima. See tõstab tavaliselt inimeste tuju, aga ilmselt Kristian ei kannataks seda välja... Nagu enamus inimesi.

Ma mälestan oma kunagist armastatut.Kuu rahustab mind.

Hanna muigas mõttes. Kui veider poiss... Ta polnud ammu juba kedagi endast nii erinevat näinud. Tema oli julge, elurõõmus ja uudishimulik, vahest isegi liiga uudishimulik. Siis aga läksid ta mõtted Kristiani lause peale.. Kunagine armastatu... Ei tea kas sellega juhtus midagi, või ei olnud ta lihtsalt võlur ja pidi jääma teise maailma... Hanna ei hakanud küsima, kuigi uudishimu oli suur ei tahtnud ta poissi kuidagi pahandada.

Vaadates Hanna uudishimulikku nägu otsustas ta rääkida mis juhtus tema armastatuga.
Kui ma olin mugude maailmas siis mul olid sõbrad ja Merilin.
Ühel päeval Merilin minu armastus mõrvati mu parima sõbra poolt.

Hanna näost kadus veidiseda tavalist lõbustatud ilmet kuid ta kogus end kohe ning ütles "Mul on kahju. " Parim sõber tapab sinu armastatu?... Mõtes Hanna õudusega kuid ta ei tahtnud välja näidata et ta sellest nii hämmingus on. Tal oli poisist suhteliselt kahju...

Kristian mõtles korra ja seejärel kysis Hanna käest:"Mida sa siin nii hilja siin teed".
Ja küsis lisaks:"Kas sul on kunagi armastatu olnud?"

"Ma.. Niisama, ma märkasin aknast all liikumist ja otsustasin tulla vaatama kes siin on... Ja siin olid sina..." Vastas Hanna esimesele küsimusele ausalt ja kergelt muiates. "Noh, mitte päris... Niisugust armastust nagu sul oli ilmselt ei ole olnud" Ütles ta ka ausalt.

Kristian ohkas korraks.Ja ütles Hannale:"Siis sa ilmselt ei mõista mu valu".
"Mis sa arvad kuust.Minu arvates on see nii salapärane,ilus,romantiline,valgustav ja rahustav samal ajal."

Hanna vangutas kergelt pead arvates samamoodi, et ta ei mõista poissi, sest ta oli ikkaveel arvamusel, et elust tuleks kõik võtta, mõelda positiivselt ja eluga edasi minna. Muidugi ta ei teadnud kui kergelt sa lähed elus edasi kui kaotad oma parima sõbra ja armastatu.

Ta muigas ning ütles, üritades oma sõnu võimalikult viisakalt, avameelselt ja ilusalt, kuna poiss rääkis nii "Noh...Sa ütlesid ju kõik ära mis kuust üldse arvata saab? See on ilus ja rahustav kuigi mitte alati" Avaldas oma arvamuse Hanna kergelt lõbustatult muiates. Poiss paistis päris kurb olevat... Ja Hannal oli tavaliselt õnnestunud inimeste tuju tõsta kuid ta ei teadnud kas see kord samuti õnnestub.

Kristian mõtles ,et mida ta ikka nukrutseb seal ja tõusis püsti,vaatas Hanna poole ja küsis:"Mis sa arvad kui jalutaks veidikene metsas,ma näitaks sulle midagi".

Hanna kehitas õlgu ning tõusis samuti öeldes "Kui sa seda soovid, siis meeleldi" Ta muigas enda jaoks väga ebatavalise viisakuse peale ja ootas siis et Kristjan talle midagi näitaks.

"Tule,järgne mulle"ytles Kristian."Ma näitan sulle oma hobust".
Nad jalutasid läbi tiheda raagus metsa kuni nad jõudsid metsa sydamikku."Ta nimi on Richard,võid teda silitada kui thd."

"Sul on hobune?" Kysis Hanna muiates ning j2rgnes siis Kristjanile kuni nad j6udsid tema hobusini. Hanna patsutas hobust kaelale ning kysis Kristjani poole p88rdudes "Kas sa hoiad teda koguaeg siin?" Ta imestas et keegi polnud veel hobust avastanud kuid samas, tegi see hobune tema elu j2lle m6nev6rra l6busamaks. "Kas sa oskad h2sti ratsutada?" Kysis ta muiates kuna tal oli yks m6te peas.

OT: noh , siis hakkavad ju kõik seda " "isik" pärandas" jura ajama... jajamh, kristjan, oleks hea kui sa enne hinnakirjavälise looma valimist voldule mainiksid seda...