õhtupoole

Kuna leegid suuremaks paisusid tõusis Roxanne ipüsti ja ütles "Ma pole sugugi nii kindel et Vihm neid ära kustutab" ning kõndis paar sammu tahapoole sest ta kartis tuld.

"Jaah.. leegid lähevad järjest suuremaks. Mis me teeme?" küsis Kayla kiirelt ning taganes Rox'i poole.

Roxanne ütles v'ikse sarkasmiga "Põleme ära? Ma ei tea ... " ning hakkas ringi ratast käima vesi endiselt pähe kallamas

Vima hakkas veel tugevamalt sadama ning õlgadel hakkas kohati juba valus, kui suured vihmapiisad tugeva hooga vastu õlgu peksid. "Ehk see kustub siiski ise ära" lausus Kayla lootvalt ning vaatas leekide poole. Suured vihmapiisad lõid ka leekide pihta, kuid tuli eit undunud eriti kahanevat. Kui, siis nauke.. mõtles Kayla ning jäi tule poole vaatama, mis juba tüdruku meelest pisut väiksemaks oli jäänud.

Roxanne'il hakkas veidi külm ja ta ütles "Loodame seda, sul külm pole w?" sest kartis et sellise tuulise ilmaga on nad mõlemad hommikuks haiglavoodis kopsupõletikus.

Kui Roxanne mainis sõna Külm, tulid Kaylal külmavärinad peale. "On küll veidi külm" lausus siis ta ning lasi külmavärinatel üle selja joosta. "Kas läheme sisse ja loodame, et tulekahju edasi ei levi? sest et ega me ise ikka siin midagi teha ei saa.." lisas Kayla veel ning jäi siis tüdruku poole vaatama.

Roxanne võttis Kayla käest kinni ja ütles nii et vihm tal ütlemise pealt suhu sadas "Vihm... Njah see lõppeb ära," ning vaatas siis naeratades tüdrukule otsa "Kas lähme sisse ja loodame, et hommikuks elus oleme? Sest see et me ära külmetame on kindel, ega me siin midagi teha ei saa" meelega enamusi Kayla sõnu korrates. Rox hakkas ukse poole kõndima

"Jah.. lähme sisse.." lausus Kayla veel lõpetuseks ning ukse poole sammudes vaatas tüdruk veel korra taha, et näha, kui suur tulekahju on. Hakkab vaiseklt väiksemaks jääma.. mõtiskles Kayla ning astus siis koolimaja uksest sisse.

Rox naeratas ja kõndis Kaylal käest kinni hoides Ductumi puhketuppa

OT: jätkame seal