Peale tunde jäädes

Rox tuli Voldemorti toa ukse taha ning koputas vaikselt ja aeglaselt. Ta üritas veel veidi viivitada sisse minemisega, sest ta oli saabund sinna tänu sellele, et pidi nõiajookides halvasti käitumise pärast peale tunde jääma. Kuigi ta ise polnud aru saand, milline osa ta käitumisest nii 'halb tundus.

Rox kõndis Mustale Isandale lähemale ning jäi siis tema ees seisma. Ta tõmbas sügavalt hinge, kuid otsustas hetkel veel mitte esimesena rääkida.

Rox mõtles oooops, fakk.. ning lausus veidi taganedes, sest talle ei meeldinud lähemale jalutamised inimeste poolt, eks teda ühe sõrmeliigutusega tappa võivad "Ää.. Eii puudu.. hmm.. sorry?" sest ta lihtsalt ei osanud midagi muud öelda.

Isand mühatas. "Su käitumine on alla kigasugust piiri. Sa jalutad sisse ebaviisakalt, sa räägid ebaviisakalt ja mis oli eelmine kord sul selle palvetamise ja adjoosiga?" ta jäi mõttesse. "Nii. Ma ei oskaks, teisiti sulle käitumist õpetada.. olen harjunud Cruciatusega seda tegema, kuid jätan selle hetkel katki." Isand jälgis tüdruku reaktsiooni. "Nii.. nüüd teeme nii, et sa lähed välja, tuled sisse, tervitad. siis vaatame edasi. Mine!" Käskis isand

Rox läks vaikides uksest välja. Seeal korra selle tegevuse üle turtsatanud hakkas ta üritama. Ta koputas uksele ning marssis sisse ning ütles veidi ülepingutatud viisakal toonil "Tere õhtust, Must Isand!" üritades kõigest väest mitte naerma hakata.

Rox kortutas kulmu ning läks läks "mida iganes.." pomisedes uksest välja. Ta imestas, et talle selle muige eest karistst vms ei pandud. Ta mõtles sõnad korralikult läbi ning koputas ja sisenes uuesti "Tere õhtust, auväärne Must Isand, meie juht, meie hiilgus, maiteakesiganes sa veel tahad olla.."

Rox ütles kõva häälega "Oooeehh!!" ning läks ukse taha. Ta koputas ja sammus sisse kiiresti vuristades "Tere õhtust, auväärne, hiilgav, kartust äratav, kõikvõimas, suursugune, parim, best ever must isand. Sobis?"

Rox läks pahuralt ukse taha. Ta istus sinna pingi peale ning jäi mõtlema. Mingi piinata saada ta küll ei tahtnud. Veel vähem, kui Voldemortile ta käitumine ei sobi, siis ta võib ju prefektistaatusest ilma jääda. Mingi paari minuti pärast ta koputas uuesti uksele ning tuli rahulikult sisse. Täiesti tavalise häälega ütles ta "Tervist, Must Isand!" ning jäi tõsiselt toda vaatama.

Isand noogutas. "Miks mõjuvad ähvardused alati kõige paremini?" küsis ta.

Rox ütles lihtsalt "Loogiliselt võttes, peaksid sa.. peaksite teie seda kõige paremini teadma.." ning seisis sirgelt edasi, mustale isandale otsa vaadates.

Rox kergitas kulme nmõteldes ah, et siis see oligi see käitumise õppimine.. korralikult sisenemine, jääätan meelde.. ning lausus "No tsa.. Sorry, Head aega Must Isand!" ja väljus ruumist.