Nahkhiiretuba

Rox vedas meelega puuri väga loksutades oma 'nahkhiire' koolist koju. Ta lihtsalt ei tahtnud looma enam puhkekas hoida, äkki keegi hull laseb lahti. Ja tal oli veel kasutamata tubasid, seega ühe võis hetkel vabalt nahkhiirele anda. Ta kõndis enda majja sisenedes teisele korrusele, ning sisenes tuppa, mis jäi tema magamistoa vastu. Seal puuri ühele kapiäärele pannud, jäi ta ühe tugitooli peale vedelema.

Rox sai vihaseks ning röökis "Ahh, ole vait!!" ja lükkas käega puuri kapi pealt ümber, niiet see kolksatusega põrandale lendas. "Aiiaii, oli valus?"

Rox kortsutas kulmu. "SELLE vea peame nüüd küll kohe ära parandama.." ütles ta ning läks korraks toast välja. Ta käis pööningul ära ja tuli tagasi, (mugude kraam) üks suur rattalukk käes ning lukustas puuri ja ühe seinaäärse toru kokku kinni. "Vot! Süüa tahad kaa? Ei saa praegu, hiljem.." sest ega seehoolitsemine talle just meeltmööda polnud.

OT:Hea teema xdd

Rox sulges simad ning üritas seal magama jääda. Kuid, enne magam jäämist ta kuulis tugitooli tagant seina äärest krabistamist. Tugitooli taha piilunud, nägi ta seal ühte hiir jooksmas. See polnud vanaaegse mõisa kohta just mingi haruldus. Ta võttis oma võlukepi välja ja viis hiire Wngardium Leviosaga puuri kõrvale, ning pani söögiavast sisse. (Nahkhiir sealt välja ei mahu )

OT: oli selle mainimine nii vajalik ^^?
we already know that Jasmine

Roz turtsatas kui nägi, et Ryan toitu sorteerib. Ta teadis, et nahkhiir talle vastata ei saa, kuid kuuleb teda "Miks sa üldse sööd seda liha tal? Õehh" ning vaatas puuri kõrval oleat jälkust. "Praegu ma veel koristan selle ära, kuid kui veel nimodi lagastad, siis ei saa sa nädala vältel minult mitte midagi!" ning hoidis oma võlukeppi käes ja ütles "Roogi puhtaks!"

Rox vaatas mõned hetked Ryanit mõteldes. Ta oli vampiiri juba poolteist aastat puuris kinni hoidnud. Enda arust põhjusega. Ta tõusis püsti ja ütles "Nohh, jätan sind nüüd siia igavlema. Nagu tavaliselt. Kui sa lärmi ei tee, saad homme kaa süüa. Baibaii!" nign lahkus enda tuppa.

JÄRGMINE PÄEV

Rox tuli järgmine päev siiski kloonitud inimvere pakiga nahkhiire juurde. Ei saanud lasta ju teisel päris ära surra ja too oli piisavalt vaikne olnud. Ta pani selle söögiluuki ning ütles "No söö.." järjekordselt imekombel mitte toast välja marssides vaid sinna tugitooli istuma jäädes.

Rox turtsatas tänuliku pilgu peale. Ta ei saand ise kaa aru, miks ta loomale oma toitu andis. Kuidagi selgituseks ta seletas "Nohh.. Kui ma sult nigunii su nooruses oleva elu ära võtan, midagi ju peab head kaa tegema. Ahh ma ei tea!" ning kiikus tooliga ümbes "AII! Pekki.."

Rox tõusis püsti ja sai rahmimisest valesti aru "Jajahh, naeranaera!" ning läks ust paugutades toast välja.

Ryan vaarus toolile ning istus seal hetke paigal, lastes oma pearingik2imisusel maha rahuneda. Peale seda ta lihtsalt kysis oma ylimadala h22leda "Kus on Rebecca?" ning pani m6tlemiseks oma silmad kinni t2psustades igaksjuhuks "Roxanne Rebecca.. Cherry.."

Roxanne oli oma toas niisama vedelenud kui järsku kuulis.. EI OLE VÕIAMLIK! Täpselt SELLEST toast tuleb SELLE inimese hääl ja Sonea oma?!?!Esimest korda elus tundis Rox sügavat kahetsust, et Soneale Ryani kohta varem midagi rääkinud polnud. Äkki siis ta püoleks seda puuri näppima läinud. Rox tormas mõtlemata nahkhiire tuppa lootes et siiski kuulis viirastust. Ukse lahti lüües võis kuulda kui valjemat ja hirmunumat kiljatust, mis üldse Roxi suust kuuldud on. "Ryan!!!" röökis Rox ning tormas hirmust täiesti sassis ajudega treppidest alla, viimastl astmete pikali koperdades. Justkui mingi libahunt või kapuutsiga ükssarvce verd imev voldemort oleks järel jooksnud, sarnaselt sellisele olukorrale ajs Rox end kukkumisvalust hoolimata püsti, võttis endale suuure keebi ümber, pani looriga kübara pähe (päikesekaitse) ning haaras oma luua ja tormas majast välja, uksest saati otsejoones lendu tõusnud. Rox ei teadnud ise kaa, kuhu ta täpselt lendab. Võibolla kooli, äkki oskab Voldemort teda kuidagi kaitsta. Võibolla segadusest isegi Marki juurde.