Õhtul.

"Death...ania," veeretas Savannah juba jumal teab mitmendat korda õhtu jooksul üle keele. paganama õige nimi. Koht pole kunagi igavam olnud. Igavus oli nii paks, et see võis lämmatada.

Tüdruk surus käed püksitaskutesse ning hüppas kivilt-kivile juba ammu sissetallatud rada. Kõik oli nähtud, põhimõtteliselt ka tehtud... Nüüd, kus Carl läinud oli... prsh. End of the excitement.

Ja see kool... kuramuse kool. Kaua võib seda ühte ja sama jura kuulata? See sakkis, täiega.

Tüdruk libastus ühel kivil ning vandus, kui ta ühe käe tasakaalu taastamiseks - või pigem mitte selle totaalseks kaotamiseks - maha toetas ning sõrmede vahel midagi ligast tundis.

"Fain..." pistis tüdruk käe vette, et soppa maha pesta. "Külm ka veel..."

Savannah tõstis pilgu ning turtsatas. "Pigem lonkimine," parandas tüdruk mõrult, otsustades viisakuste vahetamise mõneks teiseks korraks jätta - tervitamine oli tähelepanu võitmiseks, nagu ka vabandamine. Võõra tähelepanu oli juba temal, seega...

Tüdruk ajas end sirgu ning pani käed uuesti taskutesse, jäädes uustulnukat tähelepanelikult silmitsema.

Savannah tõstis üllatunult pilgu ning takseeris võõrast. "Ära... suri?" küsis ta igaks juhuks üle. Siiski oli see pigem retooriline küsimus, kuna tüdruku kõrvakuulmisega oli kõik korras. Savannah naeris ning vaatas taas jalge ette. "Tead, minul kahjuks ei ole hingel mingit südantlõhestavat lugu surnud või tapetud vanematest või õdedest-vendadest või kellestiganesest," sõnas ta õrna naeratuse saatel.

Savannah naeris. "Missugused on mu sümptomid?" küsis ta juba lõbusamaks muutudes. Tüdruk tundus olevat... tüdruk. Parajalt uudishimutsev. Kuid selline otsekohesus oli midagi uut... heas mõttes uut. Värskendav.

Savannah naeratas. "Savannah." Mõne sammu veel edasi kõndinud, venis ta naeratus veel laiemaks. "Ma nimetaks neid järsu üksilduse sümptomiteks," ütles ta aeglaselt. "Ja need on poolkadunud, kuna hetkel ma pole enam üksi."

Savannah naeris ning jäi seisma, lastes mänglev-kriitilisel pilgul üle Rose'i libiseda. "Y-kromosoom," ütles ta nägu tõsiseks sundides.

"Haha. Jah, aga ära võta isiklikult," üritas Savannah oma ütlust pehmendada. "Ma lihtsalt hängisin enne ringi ühe Chris'i-nimelise kutiga, kes eelmine aasta lõpetas ja nüüd olen ma end täiesti tegevusetult avastanud."

OT. S*****i ei saanud Rose'i mõttekäigust aru.

"Ma olen harjunud vastassooesindajatega hängima," ütles Savannah lihtsalt.

Savannah naeratas. "Kuidas oleks mõlemaga?"

Olla uus , võõras kohas on täiesti talumatu . Mõtles tüdruk ja astus lähemale sillerdavale järvele .
"Külm ." Pomises ta endale , kui oli käe vette pistnud ja katsunud , kas vesi on ujumiseks paras . Tüdruk hüppas mööda kive , suure ja üpriski kõrge kivi poole . Kui ta oli jõudnud soovitud kohta , ronis ta paar korda libastudes kivile . Selena istus kõrgusse ja jäi nautima vaadet teisele poole järve .

Kõndisin vaikselt mööda tallatud teerada vana ja pooleldi rohtu kasvanud järve ääres . Ei tea , kas keegi on siia uppunud või miks siin kedagi ei ole ? Mõtiskles Defy ja jäi puude vahelt vaatama noort ja küllaltki ilusat neiut .

"Defany" sõnasin talle oma nime kui olin märganud , et tüdruk ei pööra mulle erilist tähelepanu . Mängleva kerglusega olin üleval tema juures ning jäin ootama vastust .

Silmitsesin pisut aega võõrast , kes oli mulle äsja oma nime öelnud , ning tahest tahtmata hakkasin teda endaga võrdlema . Tüdruk , kes just minu juurde oli tulnud polnud kaugeltki kole . Tema silmad helkisid ja suu venis kõrvuni ,kui märkas , et olin teda juba piisavalt kaua jõllitanud .

"Selena" Vastasin talle ja naeratasin tagasi hoidlikult . Järgmise asjana märkasin tema kaunilt valmistatud võlukeppi .