Pilte uurimas

Savannah istus rätsepistmes külmal kivip'õrandal, käes harilik pliiats ja joonistusplokk. Kui igavus teda juba nii kaugele viis, et ta pilte maha joonistama hakkas, sealjuures omamata erilist kunstiannet, tähendas see halba. Tüdruku silme ees oli mustem kui tavaliselt.

Terve hommiku oli ta sihitult kooli territooriumil ringi kõmpinud, vahelduva eduga paari loitsu harjutanud ning maganud. Kõik vähegi normaalsed inimesed tundusid õhku haihtunud olevat.

Tüdruk oli hommikul oma ronkmustad juuksed kümme korda pununud ja uuesti lahti harutanud kui lõpuks rahule jäi, kuid ees tilbendavad pikad patsid olid teda jälle närvi ajanud ning nüüd olid patsid keritud kahte võlukunstiga kinnitatud krunni.

Pildi peal, mida ta nii hoolega joonistas, olid esiplaanil trellid ning taga häguselt nähtav kössis kogu. Üks inimlikumaid pilte siin galeriis, mis oli samas ka palju huvitavamad kui järgmise paari kilomeetri raadiusesse laialipaisatud "kunstiteosed".

Savannah jõudis just kahetsema hakata, et värvilised pliiatsid maha olid jäänud, kui keegi teda kõnetas. Pilku üles tõstes nägi ta üht blondide juustega tüdrukut Savannah' joonistatavat maali silmitsemas. "Jah?" küsis tüdruk abivalmilt.

Savannah kortsutas kulmu ning vaatas oma joonistuselt seinalolevale pildile ja tagasi. Katse midagi kasulikku rääkida, tähelepanuvaegus või joonistas tüdruk nii halvasti? "See on inspireeriv," vastas tüdruk lõpuks kerge üleolekuga hääles.

OT. Sry. Parandasin ära. Su kiri nüüd loetav. Jai!

OT: Enne oli pmst must mustal.

Savannah vaatas võõrale kerge üleoleva muigega järele ning silmitses kriitiliselt oma joonistust ning võrdles seda seinalolevaga. "Värvid..." pomises neiu lõpuks oma asju kotti pannes ja siis erilise sahistamiseta püsti tõustes ning lahkudes.

OT: Oli!!!

OT: Mkmmmmm. Must mis must oli ju.