Avastades üksikut maja.

Kristian lähenes majale,koputas,ootas.Keegi ei vastanud siis uks avanes salapäraselt.Ta astus sisse vaatas ringi...
Ta vaatas aknast välja ja nägi ilusat rohelist aasa kus lapsed mängivad ja linnud lendavad.Siis ta jooksis otsekohe õue.Ja mis ta nägi?Ta nägi aasa asemel raagus puid ja kuivanud lehtede lendlemist.Ta jalutas tagasi majja ja istus 1 diivani peale ja hakkas mõtlema.

Roxanne lähenes ühele majale mida ta varem näinud polnud. Ta polnud varem üldse selles kandis eriti viibind. Ta läks aeglaselt ukseni ning tegi selle vaikselt lahti. Vähemalt üritas vaikselt , kuigi sealt uksest üks kurdistav krigin välja tuli. Roxanne jalutas aeglaselt ning ettevaatlikult sisse ning jäi huviga ümbrust uudistama

Roxanne võpatas korraks kui Mark sinna ilmus. Siis ütles ta vaikselt "Tsau... Oled siin varem käinud?" Ise ta kolmandat inimest toas ei märganud.

Roxanne vastas "Mm... uudishimu? Ei tea ... pole varem siin käind ja mulle lihtsalt meeldib vanu ja salapäraseid kohti avastada"

Roxanne võttis karbikese enda kätte ja vaatas seda hetke. Ta nägi et seal on mingi väike lukuava ning pani kihvaotsa selle sisse ning keeras. Karbikaan tuli lahti. Seal sees oli suure ja ehtsa rubiiniga sõrmus. Roxanne pani karbi kapiääre peale ning võttis sõrmuse enda kätte ning silmitses seda "Pääris kena"

Roxanne muigas ja ütles "Mulle on alati oht meeldinud" ning hakkas sõrmust sõrmeotsa panema

Roxanne pööritas Marki lause peale silmi. Ta pani sõrmuse sõrme. Korraga läksid kõik uksed ja aknad pärani ning igalt poolt käis metsik ning tohutu tuul läbi. Roxanne lendas põrandale pikali ning järsult jäi kõik hästi vaikseks . Uksed ei paukunud enam ja mingit tuult ei olnud. Roxanne hakkas natuke kartma kuid üritades seda mitte välja näidata ütles ta "Ei surnud."

Roxanne oli kogu tegevusest niimoodi ära ehmunud et ta ei suutnud Markile vastata vaid hakkas täiest jõust sõrmust ära sikutama. Kuigi see ära ei tulnud . Roxanne muudkui kangutas ja kangutas seda nii et ta vampiiriveri sõrmes tulipunaseks läks. Roxanne'ile tulid pisarad silma. Püüdes pisaraid varjata (mis tal välja ei tulnud... Varjamine ei tulnud välja:D) ütles ta "Ega ma seda ohtu nüüd nii väga ka ei armasta" Järsku hakkas sõrmus ära kiskuvale käele elektrit anda kui seda puudutada ning Roxanne jättis selle rahule. Rox vaatas kuidagi paluva või abi ootava näoga Marki poole

Roxanne sirutas oma käe Marki poole ning lubas Markil selle peal ükskõik mis loitsu katsetada. Hetkel ta ei hoolinud mis see teeb. Ainus millest ta mõtles oli sõrmusest vabanemine

Roxanne tundis et ta sõrm järjest valusmaks läheb. Ja valusamaks ja valusamaks ja valusamaks. Lõpuks oli sõrm nii valus et Roxanne hakkas kõva häälega nutma ning võttis kramplikult Marki ümbert kinni midagi ütlematta

Roxanne ütles läbi pisarate "Okei." kuid ei saand aru miks Mark seda tahtis. Ta sulges silmad ning mõtles

Roxanne nagi kuidas ta imepisike oli kuid valu oli sama hull sest sõrmus oli kahanenud koos temaga. Roxanne vaatas meeleheitlikult Markile otsa ning küsis "Ja mida nüüd teha?"