öösel...

Roxanne tuli puhketuppa. Ta nägi enda imestuseks et ta pole nii hilisel ajal seal ainuke. Rox kõndis tüdruku juurde ja teda lähemalt nähes aru saades et ta pole tüdrukut varem näind ütles ta "Tere, Roxanne R. Cherry, Ductumi prefekt" ning istus kõrval olevale tugitoolile ning küsis "Noh miks nii hilja üleval?" mitte pahandava... pigem sõbraliku näoga

Hanna v6patas h22le peale mis ta m6tisklustest 2ratas ning vaatas h22le poole. Ductumi prefekt, l6puks nad kohtuvad. "Hanna Wilson, 1 klass" ytles ta tydrukule ning m6tles mida vastata. Prefekt ei tundunud pahane kuid siiski. "See ei ole keelatud eks?" Alustas ta nagu natuke kysivalt ning m6tles uuesti koolireeglid yle. See ei olnud ilmselt keelatud kuid ta oli siiani l2bim2rg ja l2bim2rjaks koos riietega saaks praegu aiult 6ues, ja see juba lubatud ei olnud. Kell 1 88sel 6ues ringi luusida. Ta j2tkas, otsustades, et tydrukut v6ib natuke siiski usaldada: "Ma siin niisama, m6tisklesin... Ja kuivasin" Ta muigas ning vaatas prefekti poole. Midagi oli tema juurdes justkui teistsugust kuid Hanna ei j6udnud otsusele mis. Ta otsustas mitte selle kallal pead murda ja ytles "Ja, kui v6ib kysida, siis mis teie siin nii hilja teete?" Ta kysis seda kergelt l6bustatud tooniga, mis, nagu tema l2hedasemad tuttavad teavad, ongi tavaliselt tema kuulda.

Roxanne vastas s6bralikult "Nomh... Mul polnud und ja ma k2isin s88mas" ning vaatas v2ikse tydruku n2gu m6eldes kas too kardab vampiire v6i mitte. Rox otsustas j2llegi vampiir olemist Ductumlaste eest mitte varjata ning ytles "Muide, olen vampiir. Kartma mind ei pea" naeratades lisas ta "Ega ma kooli 6pilasi 2ra ei s88" ning ootas kuidas Hanna reageerib

Hanna vaatas imestunud ja ehmatunud n2oga Roxanne. Vampiir? Hanna polnud kunagi enne vampiiri n2inud ning seega ei osanud ta mitte midagi ytelda... Ta k8his korraks ning siis muigas tema jaoks t2iesti ebatavalise kohmetuse peale ja Rox'i viimase lause peale. "Vampiir..." Pomises ta rohkem iseeendale kui Roxannele. Ta ei osanud mitte midagi 8elda sellepeale. Ja Roxanne oli just s88mas k2inud. Hanna neelas selle m6tte alla ning vaatas siis Roxanne poole.

Roxanne nägi et Hanna oli sellest suhteliselt vaikseks jäänd ja ütles "Ei ausalt ka mind pole vaja karta" ning vaatas uniselt kaminat

Tore... M6tlesi Hanna l6bustatult ning kysis "Kas.. Te olete syndinud vampiiriks?" Ta ei tahtnud mingil moel prefekti kohutada kuid samas oli tal... nagu alati... jube uudishimu iga asja vastu.

"Jap" ütles Roxanne kiirelt naeratades ära. "Mulle meeldib vampiir olla. Muidugi seoses sellega tulevad ka mõningad raskused juurde aga jamh... suva"

M6ningad raskused... M6tles Hanna j2lle l6bustatult ning m6tles missugune ta ise oleks kui ta vampiir oleks. Kas ta suudaks inimesi tappa... Ilmselt, kui see oleks elluj22mise hind, aga ikkagi. Hanna n2gu ei olnud enam nii l6bustatud nagu tal see alati olnud oli, kuid kui ta sellest aru sai unustas ta need m6tted, kuna ta polnud vampiir. J2lle panid ta oma m6tted ta muigama. "Sulle meeldib vampiir olla?" Kysis ta j2llegi l6bustatult kuigi ta oli juba vastust kuulnud, seega j2tkas ta kohe "Aga kust sa tead, et sa midagi... Vastu oma tahtmist ei tee... 2kki on sul jube vihas88st ja sa teed midagi vastu oma tahtmist?" Ta lihtsalt arutas seda ning samas kui ta oli selle 2ra 8elnud lootis ta, et ta prefekti ei solvanud. Ta oli kuskilt raamatust kunagi lugenud, ja ta teadis ise ka v2ga h2sti et kui v6lur enesevalitsuse kaotab v6ib ta teha midagi mida ta ei oleks kunagi endast uskunud.

Roxanne pööritas küsimuse peale silmi ning lausus "Kuule mul on aju täiesti korras ja ma tean mis ma teen..." ning jäi natukeseks ajaks vait. Pärast mõeldes et ta sõnad võisid ülbed paista ütles ta "Vähemalt seni pole midagi juhtunud"

Hanna kehitas õlgu. Võlukepp saadab tavaliselt sädemeid või tuleleeke kui tema omaja vihane on. Hanna kehitas jälle endateadmata õlgu kuid ei öelnud enam midagi. Ta ei olnud sugugi väsinud kuigi mõtles, et peaks juba olema. Homme polnud ju puhkepäev. Talle meenus ahastusega miks ta üldse veel pühetuppa tuli mitte ei läinud kohe magamistuppa. Tal oli veel nõiajookide kodutöö teha. "Vabandage mind hetkeks" Ütles ta prefektile ja hüppas kähku püsti ja jooksis võimalikult vaikselt üles magamistuppa. Varsti oli ta sealt tagasi koos pärgamendi, sule, tindi ja õpikuga. Ta pani need enda ette lauale ning pomises vaikselt vabanduseks: "Mul on nõiajookide essee tegemata" Ta lappas raamatus õige lehekülje ning vaatas seda hetkeks mõttelageda ilmega. Seejärel hakkas ta seda lugema ning natukese aja pärast kirjutas ta pärgamendile pealkirja ja ühe esimese lause.

Roxanne ütles "Tahad aitan sind?" ning naeratas sõbralikult.

Hanna kergitas vaevu m2rgatavalt kulme ning ytles siis nagu tavaliselt l6bustatud toonil mis tal vist kyll kunagi h22letoonist ei kadunud:"Kas aitaksid?" Tal ei olnud kyll eriline tahtmine n2idata v2lja kui vilets ta n6iajookides on, kuid ta teeks seda esseed veel kaks tundi kui m6ni vanem ei aitaks. Ta lihtsalt vihkas n6iajooke, vihkas. Ta ei suutnud seda ainet lihtsalt m6ista. Ta oskas k6ike suht h2sit ainult n6iajoogid. Alati l2ks tal midagi sassi. Alati... Ta vaatas Roxanne poole ning m6tles kas too ikka aitab v6i tahtis niisama irvitada... Ta ilmselt oskaks seda esseed peast kirjutada... Ta oli ka Hannast vanem. Hanna muigas kuna ta m6tles kui suur nende pikkusevahe oleks kui nad m6lemad pysti t6useks. Esiteks on Roxanne 5 Hanna aga 1 klassis, plus on Hanna lyhikest kasvu juba oma eakaaslaste hulgas.

Roxanne naeratas sõbralikult ja ütles "Ikka" ning kõndis Hanna kõrvale.

Hanna võttis õpiku ja näitas talle pealkirja. "Selle kohta mingi kaks jalga esseed" Ta teadis, tal oli endal ka selliseid sõpru kes kirjutasid peast sellise asja ära aga ta ei teadnud mida oodata 5 klassi õpilaselt.

Amelia tuli tüdrukute magamistoa poolt puhketuppa.Tal oli seljas musta värvi öösärk ja selle peal veri-punane hommikumantel.Jalas olid tal ainult musta värvi väga pehmed sussid."Ööd!", ütles Mel prefektile ja majakaaslasele.Ta vajus ühele diivanile."Amelia Olympias Chanel olen.", tutvustas Mel ennast."Aga öelge Mel", lisas ta kiiruga.Mel sasis natuke oma õlgadele langevaid roosasid juukseid.

Rox võttis paberi ning hakkas esseed kritseldama. Ta vaatas väikse vastikustundega mingit pinkheadpunki kes tuppa sadas ning lausus vastu "Roxanne Rebeca Cherry, Ämnn.. sõprade jaoks Rox," rõhutades sõna 'sõprade'.

Rox pani paberi kõrvale ning tõusis püsti. Ta kõndis aeglaselt ümber rõõzapea diivani ning peatus, kui jõudis tolle selja taha. Ta võttis ühe Amilia juuksesalgu kätte ning keerutas seda ümber sõrme "Veider, väga veider.." lausus ta nagu mingit haigust uuriv eraarst. Ta improviseeris "Sul on suured sümptomid, mis viitavad ühele raskele, ravimatule haigusele. Krooniline tähelepanuvajadus, sellele on siiski ÜKS ravi" ning hakkas elu eest seda salku küljest sikutama. Mitte selle pärast et see küljest tuleks, sellepärast et nalja ja valu tekitada.