Õhtupoolikul.

Külaline

Ilm oli suhteliselt kena. Päike sillerdas pea kohal, haktes õigepeadselt looja vajuma. Linnud siristasid vaikselt ning kerge tuuleke sasis väikseid rohututte. Ilm oli mõnusalt kevadine. Mööda järvekallast jalutas keegi musta riietatud tütarlaps. Tema ronkmustad juuksed olid taaskord sirged ning tema mürkrohelised silmad puurisid rohelist välja. Lõpuks ohkas Samara-nimeline tütarlaps ning võttis maast ühe väikse kivi, mille ta vee poole lennutas. Seejärel istus ta maha ning jäi muiates järve silmitsema.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 8:07 pm

Taaniel sammus esimese asjana järve juurde. Veekogu oli ta lemmik. Alati leidis ta võõras kohas esimese asjana veekogu üles. Lähim loodusele ja minevikule. Justkui unes, kõndis ta kaldale ja võpatas siis. "Sina siin..." nentis noormees valjult, silmates ühte tüdrukut, kelle silueti ta kohe ära tundis. Poiss surus käed taskusse ja jäi vaikides järve silmitsema. Ta seisis tüdrukust viie meetri kaugusel, kuid sellest piisas. Poiss ei saanud enam aru, miks kuradi pärast oli ta riskinud ja tulnud sinna, kus võis kohata vanu tuttavaid. Taaniel ei saanud loota selle peale, et teda ei mäletada. Noormehe õnnetus oligi see, et teda mäletati alati

Külaline

Nooruk vaatas parajasti endiselt järve. Sinna oli ujuma tulnud mõned pardid oma poegadega. Kui Samara aga kellegi tuttavat häält kuulis, võpatas ta. Ta tundis, kuidas ta silme eest mustaks läks. Aeglaselt ajas ta end püsti ning pööras end noormehe poole. "Taaniel..?" lausus ta vaikselt, nägu endiselt kaame. Kärmelt surus ta käed mantli taskusse, pöörates enda pilgu hetkeks maha. Peagi aga silmitses neidis tõsise näoga noormeest.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 8:15 pm

Noormees vaatas Sam'ist mööda, teeseldes, et ei märka tüdruku kahvatanud nägu. Tavaliselt oleks ta kohe neiu juurde tormanud, istet pakkunud. Täna mitte. Mitte Sam'i puhul. Temale ei mõjuks selline hoolitsus. Niisiis, küsis poiss vaid: "Mida sa siin teed?" Rohkemat ei olnud hetkel vaja ja poisi pilk laugles vastust oodates üle järve, kus alligaator parajasti pardipere ära sõi.

Külaline

Nooruk turtsatas lõpuks. Ta silmitses hetke veel noormeest, kuid virutas seejärel jalaga vastu üht kivi, mis eemale veeres, kuni kadus vette. "Sa mõtled siin, järve ääres ?" küsis Samara, manades näole kalgi pilgu. Selle noormehega ei kavatsenudki ta olla selline, nagu ta tegelikult oli. "Istusin," lausus tütarlaps lõpuks vaikselt ning kõndis paar sammu järve poole, jäädes seda taas silmitsema. Miks sa pidid tulema ? küsis hääl tütarlapse peas.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 8:38 pm

Noormees ei vastanud kohe. Ta kohendas enne enda musta t-särki ja võttis võlukepi teksade tagastkust välja. Seda viibutades, harjutas Taaniel paar minutit end uue võlukepiga, enne kui sügaval toonil vastas: "Sa tead küll mida ma mõtlen." Poiss hõljutas ühe pardisule Samara jalge juurde, kuid pani siis võlukepi tagasi taskusse. "Miks sa Sigatüüksa ei ole. Koos kõigi oam sõpradega, eriti nendega kes mind tappa ähvardasid?" päris Taaniel, suutmata täielikult varjata kibedust enda hääles. Ta teadis, et käitub veidralt. Aga Samara ees ei kavatsenudki ta olla nii nagu tavaliselt. Samara teadis niigi Taanieli pärismina.

Külaline

Samara kummardus kergelt ning võttis pardisulge enda kätte, silmitsedes seda hetke. See oli ronkmust, täpselt nagu tütarlapse juuksed. Kuulnud aga Taanieli küsimust, manas neiu näole kangekaelse irve. Jah, tüdruk oli ju Sigatüükas olnud Gryffindori majas. Talle olid maha jäänud sõbrad. Sõbrad, kelle ta oli hüljanud, sest uskus, et oli leidnud midagi enamat ja tähtsamat, kui need hädised inimesed Sigatüükas, kes Samarale selja olid keeranud. "Sellepärast, et peale sinu lahkumist muutus kõik ning.." ta vakatas hetkeks, pöörates end taas Taanieli poole. "..pealegi olid sa tähtsam minu jaoks, kui nemad. Ja rohkem ei taha ma sel teemal vestelda," lausus ta tõredalt ning suundus eemale, pistes sule põuetaskusse. Ta kõndis ühe puu juurde, ronides selle otsa. Jalgu kõlgutades sulges ta silmad, ise end tegelikult nadimalt tundes, kui välja paistis.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 9:14 pm

Taaniel istus lõdvalt maha rätsepaistesse. Oma tavalise ellusuhtumisega tõmbas ta süsimusta juuksetuka näo eest. "Miks sa lasid minul haarata enda elust nii suure osa. Sina, kes sa oled või noh, olid nii sõltumatu. Sinust ei oleks ma seda oodanud," lausus Taaniel toonil nagu räägiks ta omaette. "Lisaks, sa ju ei teadnud, et mina siin olen. Miks sa siia tulid? Miks sa oma eluga edasi ei läinud. Ma vist palusin seda oma kirjas." Taaniel teadis, et Samara on tegelikult tema taga puu otsas. Aga ta teadis ka seda, et vahet pole kui vaikselt ta räägib - Samara neelab iga tema sõna.

Külaline

Samara avas vaikides silmad, kuuldes igat noormehe sõna. Aeglaselt, peaaegu märkamatult libistas tütarlaps end paar oksa allapoole, kuni lõpuks pidagi rebenes. Ta vaatas tagasi ning nägi enda mantliserva katki minemas. Silmi pööritades võttis ta ühe käega mantli seljast, visates selle alla. Seejärel maandus ta kuuldamatult maas, võttes noormehe kõrval istet. Ta aimas, et oli siiski asju, mis vajasid lahti seletamist. "Sa imestad tõesti ? Jah, kujutan ette. Mina, Samara Soul, kes olin Gryffindori koolivanem," lausus ta naerma puhkedes. See naer oli aga kõle ning külm. Tütarlapse iseloom oli palju muutunud, kuid ta uskus, et oli miski, mis ta taas endiselt muudaks. "Ajad muutuvad ning mu suhtumine muutus," sõnas ta, pöörates pilgu vaikselt järvele.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 9:28 pm

Poiss ei vaevunud end liigutamagi, kui Samara tema kõrval istet võttis. Noogutades Samara esimese lause peale, võttis ta maast ühe rohulible ja rebis seda seni, kuni mitte midagi ei olnud järel. "Aga mis on nii palju muutunud? Sinus? Maailmas? Selles, et sina siin oled?"Taaniel raputas pead mõistamata Samarat - esimest korda vist nende tutvuse juures.

Külaline

Tütarlaps vaatas tõsise ilmega järve. "On sellel mingit vahet ?" küsis ta turtsatades. "Sama võiks ma ju küsida sinu kohta, Tannu. Sul oli kõik, mis sa tahtsid ning nüüd õpid sa Musta Maagiat," lausus ta taas püsti tõustes ning käsi teksade taskusse pannes. Tütarlapse välimus polnud aga muutunud. Samad pihani ulatuvad ronkmustad juuksed. Samad mürkrohelised silmad, mis nii paljudele meeldinud olid. Sama riietusstiil. Ainult tema suhtumine kõigesse oli muutunud ükskõiksemaks. "Ma mõtlesin, et proovin järgi. Lootsin leida hingerahu ning uskusin, et kui vahetan poolt, leian selle siis," sõnas ta lõpuks vaikselt. Ta kahtles, et majakaaslane teda isegi kuulnud oli.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 9:36 pm

"Alati on mingi vahe," vastas noormees ja viskas kivi vette. "Sa valetad mulle. Minul ei olnud kõike. Ka minul olid põhjused tulla siia, mõnda sa ehk isegi tead." Taaniel heitis kiirpilgu Samara poole ja kahetses seda otsekohe. Tüdruku tähelepanelikum vaatamine ei mõjunud talle hästi. "Ainus hingerahu on surm. Sa peaksid ka seda teadma," lausus Taaniel mornilt.

Külaline

Tütarlaps pööras enda pilgu maha. "Sellel pole enam vahet," lausus tütarlaps vaikselt. "Ma saabusin siia sügisel. Enam pole tagasiteed," sõnas ta endamisi taas järve silmitsedes. Ta värises üle terve keha. ta sulges kergelt enda silmad, hing taas katki rebenemas. "Kui sa mulle selle kirja saatsid siis.. Ma ei teadnud, et sa kavatsed siia tulla," lausus Sammy mõne hetke pärast ning heitis kiire pilgu seljataha, Taanieli poole. Lõpuks aga surus ta taskus olevad käed rusikasse ning pööras end taas järve poole.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 9:43 pm

Noormees sammus suhteliselt hilja järve suunas.Seljas olid tal vaid lühikesed punased püksid, ning valge maika.Ta ei heitnud silmi mujale, kui veepiirile, ning lasi särgil seljast kukkuda, kui korraks peatus.Sammus edasi, kuni varbad puudutasid veepiuiri, ning varsti oli ta juba ülepea vees.Dan ei kavatsenudki enam sealt väljuda.Ta ujus vaid üha sügavamle, ning hoidis silmi suletuna.Endiselt, kuigi sellest oli möödunud juba pikk aeg oli ta silmade ees Sonea ja Marki suudlus.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 9:43 pm

Taaniel tõusis püsti ja sammus Samara juurde, seistes neiust meetri kaugusele. "Ka mina ei teadnud, et siia tulen. Impulsiivne otsus, nagu pool mu elust." Nüüd tõsts noormees esimest korda pilgu ja vaatas Samarale otse silma. "Kas me suudame aasta lõpuni samas koolis käia?" küsis noormees kurva tooniga ja sirutas käe.

Külaline

Samara vaatas noormehele nüüd otsa. Ta vaatas noormehele silma, otsides sealt justkui mingit vastust. Seda neiu loomulikult ei leidnud. "Palun.." lausus ta vaikselt ning eemaldus noormehest paari meetri võrra. Ta oleks tahtnud noormehele kaela karata, kuid ta ei teinud seda. "Ma usun, et.." hakkas ta ütlema ning neelatas kergelt. "Ma ei tea," lausus ta lõpuks, silmad endiselt noormehele kinnitunud.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 04, 2008 9:50 pm

Noormees lasi enda käe alla, kuuldes neiu vaikivat küsimust. "Mis palun?" päris noormees natuke järsemalt kui ta oli plaaninud. "Miks sa minult midagi palud? Ütle otse ja ära lömita end mu ees. Sa ei ole selline. Hoolimata sellest, palju sa muutud - sa ei lömita ega palu. Mida sa usud?" poisi hääletoon oli jõhker. siis ta aga võpatas, langetades pea. "Samara, räägi palun asjad ära. Me ei saa niimoodi edasi minna." Taaniel saatis uuesti pilgu üle Samara õla, vaadates neiu taga olevaid puid.

Külaline

Samara võpatas noormehe järsakuse peale, pöörates pilgu maha. "Jah, nüüd tunned sa huvi, kui sa pole minuga ühendust võtnud. Ei ainsamatki kirja. Ei ainsamatki juhtlõnga sinust," lausus tütarlaps järsult noormehele otsa vaadates. Tema silmad puurisid noormehe nägu. Lõpuks aga langetas ta pilgu. "Ma tulin teist teed pidi. Lihtsamat teed pidi. Täpselt nagu sina," sõnas ta vaikselt.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Nelj Mai 08, 2008 3:43 pm

Taaniel turtsatas ja ta ülahuul kõverdus üheks hetkeks põlglikuks muigeks. "Miks ma pidin sind pidevalt piinama kirjadega endast? Nagu sind oleks tõsimeeli huvitanud see mis seisukorras ja kus ma olen. Teades, et see huvitab sind siis miks oleksin pidanud sind piinama?" noormehe hääletoon oli natuke salvav, kui tõusev tuul tema juukseid rebis. "Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Meie tegime oma lõpu ära, aga ikka satume kokku. Saatus? Saatus, et valisime juhtumisi sama tee Deathaniasse?" nüüd oli noormehe toon jälle rahulik. Täpselt nagu temas peituks minu eri inimest. Üks julm, aga teine hooliv...

Külaline

Samara sulges kibedalt silmad. Ta surus käed rusikasse ning üha enam oleks ta tahtnud Taanielile öelda, mida ta hetkel temast arvab. Kuid ta ei teinud teda. Ka temas olid need kaks poolt: üks, mis armastas Taanielit sama palavalt, kui enne ning teine, mis vihkas noormeest kogu südamest. Ta pööras end noormehe poole ning sõnas: "Sa tõesti arvad, et kui sa lahendad kõik oma probleemid lihtsalt lahkumisega, siis ongi kõik korras ja, et ma ei muretse enam su pärast ? Sa arvad valesti. Taaniel, ma armastasin sind. Ja sa lihtsalt läksid. Siis sa oleks pigem võinud öelda, et sa ei tunne enam sama ja ma oleks sind rahule jätnud, kuid ma oleks sinust edasi hoolinud," ütles Sam ning võttis põlvede ümbert kinni, asetades lõua vastu põlvi. Ta ohkas raskelt ning silmitses loojuvat päikest.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Reede Mai 09, 2008 8:57 pm

"Sa armastasid mind?" külmus noormehe toonis oli jälle selgesti arvatav. "Sina räägid ju praegu minevikuvormis. Praegu jääb aga mulje, et sa pole endiselt minust lahti lasknud." Taaniel kergitas kulme ja pööras end näoga järve poole. "Lisaks sellele, olen ma oma lahkumise põhjuseid juba piisavalt lahanud. Ma ei lahkunud selleks, et oma probleeme lahendada. Kui sa ei mäleta, siis ma astusin oma probleemidele vastu."

Külaline

Samara vaatas teravalt noormehele silma, kuid pööras lõpuks pilgu maha. "Kuidas sa võid seda arvata ?" küsis tütarlaps vaikselt, jäine toon hääles vastu kõlamas. Ta vaatas taas noormehele otsa. Tema ronkmusti juukseid ning neid taevasiniseid silmi. "Probleemidele vastu astumiseks tulid sa Deathaniasse ? Väga huvitav," pomises Samara ning viskas pilgu järvele.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 11, 2008 7:55 pm

"Ma arvan seda, sest tahan seda arvata," vastas Taaniel sama jäiselt. "Pealegi, Samara sa pole juhm. Miks sa jätad siis endast hetkel sellise mulje," viskas Taaniel hooletult. Mõnekümne sekungi pärast leidis ta, et ehk peaks pisut pikemalt rääkima. "Sa tõesti arvad, et ma tulin Sigatüükast otse siia? Heh, mis mõte oli mul siis sulle üldse rääkida kuhu ma lähen ja mida tegema. Nagunii sa ei mäleta." Poiss irvitas.

Külaline

Samara turtsatas kergelt. Siiski otsustas ta olla kangekaelsem kui iial varem, kuid ta ei mõistnud, miks polnud Taaniel taas ära läinud, nagu tal ikka kombeks oli olnud. Miks oli too veel seal, Samara juures ? Tütarlaps raputas märkamatult pead ning keeras noormehele selja, surudes käed kõvemini rusikasse. Ta vaatas sillerdavat järve, ise kordagi silmi pilgutamata. "Ma mäletan rohkem, kui sa arvata võid. Mäng.." tüdruk vakatas järsult ning sulges silmad.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Püh Mai 11, 2008 9:07 pm

"Ma aplodeerin su suurepärase mälu peale," ütles Taaniel täiesti tuimalt. Jätkuvalt vaatas noormees loojuvat päikest. Tal polnud veel mingit tahtmist tagasi sisse minna. Eks pidi nägema, kumb on kangekaelsem. Tema või Samara.