Õhtupoolikul.

Külaline

Samara vaatas nüüd noormehele otsa ning võttis ta õlgadest kinni, surudes ta õrnalt vastu puud. "Lõpeta. Kas sulle teeb see kõik ainult nalja, Taaniel ?" lausus tüdruk, silmad helkimas. Ta oli alla andmas, kuid siiski ei tahtnud ta kinkida noormehele seda lõbu, et annab alla. Ei, see polnud temalik, kuid ta teadis, et kaua ta enam ei jaksa niivisi edasi võidelda.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Esm Mai 12, 2008 9:40 pm

Taaniel võpatas hetkeks, kui Samara ta jõuga ümber pööras. Õrnalt tõmbas ta Samara käed enda õlgadelt maha ja astus puust kaugemale. Ennast puukoorest puhtaks rapsides, vaikis Taaniel. Siis aga vaatas ta uuesti Samarale otsa. "Mis teeb mulle nalja?" päris ta külmalt. Siis järdku surus ta Samara huultele ühe suudluse. "Kas see, et ma võin niimoodi teha ja siis minema kõndida, peaks mulle nalja tegema?" küsis poiss jäiselt, kuigi tema toonist heljus välja ka igatsusenoot. Poiss muigas kuidagi kõveralt ja läks hakkas mööda järveäärt lossi poole jalutama.

Külaline

Samara jälgis iga noormehe liigutust, kuid järgmine asi võttis tütarlapse hingetuks. Peale suudlust jäi tüdruk nagu soolasammas seisma ning Taanielile järgi vaatama. Osa temast oleks tahtnud joosta noormehele järgi, teda emmata. Ning osa jällegi oli nii kangekaelne. Lõpuks pööras Samara enda pilgu maha ning asetas sõrmed huultele, sulgedes lõpuks silmad. Peagi oli tütarlapse nägu pisarais, kui ta hääletult tundeid välja elas. Ta pööras enda pilgu järvele. "Mida ma peaks tegema ?" küsis ta endalt vaikselt, kui ta vajus maha istuma. Teades, et vastust ta nagunii ei saa teadis ta siiski, et Taaniel läheb taas, nagu ta oli ka varem teinud.

Pealkiri: Re: Õhtupoolikul. Teis Mai 13, 2008 7:46 pm

Taaniel taipas koheselt, et Samara ei järgne talle. Oodates seni, kuni ta kuuldekaugusest peaaegu välja jõudis, heitis poiss üle õla: "Ja enam sa ei järgnegi!" Samara võimalikku vastust ta ei kuulnud. Raske uks sulgus ta selja taga ja noormees oli lossis.

Külaline

Tütarlaps ohkas lõpuks vaikselt ning pool tundi peale Taanieli lahkumist tõusis ta püsti. Raputanud end mullast puhtaks, pani ta mantlikapuutsi pähe ning hakkas tuimalt kooli poole sammuma. Peagi oligi ta silmapiirilt kadunud.