Miseria omalooming.

Mm .. Yay, võite naerda ka . xD
Ma üritan siin Psyhic juttu teha, kuna selliseid on vähe suht ja reidijuttu ka ei hakka tegema, neid on terve internett täis.

Kirjavigade eest ei vastuta.
Aa, ja jutt on MINA vormis. ^^

Laman vaikselt valges ruumis . Kõik on väga vaikne. Tegelt olen ma haiglas, palatis. Kergitan kulme ja vaatan ringi. Otseloomulikult olen tilguti all ja kõrval on mingisugune aparaat, kus tunduvalt on minu südamelööke näha. Jah , olen varsti surnud ...
Olen Cassandra , 23 aastane ...

Uks avanes ning ma tõmbasin oma pruuni juuksesalgu silme eest ära ja vaatasin tulijat, kelleks oli üks meesterahvas, mingisugune vorm seljas. PoIitsei .. Nad on mu juures juba käinud kaks päeva järjest, küsitlemas ühte ja sama asja . ,, Kus kõik teised on " ja ,, Kuidas sina said ainukesena ellu jääda ? " , silmi pööritades , vastasin alati ,, Ma ei tea " , kuid tundub nagu sellest neile ei piisaks.

PoIitsei võttis minu kõrval istet ja võttis pastaka ja kaustiku välja. ' Nad võiksid vähemalt tere ka öelda... ' viisin pilgu lakke ja jäin küsimusi ootama.
,, Ehk sa nüüd räägid mulle täpsemalt mis seal toimus ... Ma võin osa jätta anonüümseks kui soovid ... " sõnas ta ettepoole kummardudes. Kulme kergitades, keerasin pilgu poIitseile, kelle vormil oli kirjas tema eesnimi - Matthew .

,, Kas on soov uuesti kõik algusest kuulda ? " küsisin ülbelt. Ausalt öeldes, olin juba tüdinud kõikidest küsimustest , mida nad esitanud olid ja kõigest sellest, mida ma läbi elanud olen. Jah, see mida ma läbi elasin ... Ohke saatel, noogutas Matthew ja puuris mind oma hallide silmadega, mis isegi olid õudust tekitavad. Nendes peegeldus ainult see, et ta on tõsine inimene ja on töösse süvenenud.

Alahuult hammustades, üritasin end istuli sättida. Kui see välja ei tulnud, andsin alla. Olen isegi istumiseks liiga nõrk.
,, Kas sa räägiksid nüüd ? " küsis Matt minu käevart natuke raputades. Vaikselt noogutades, hingasin sisse.
,, Olin viieteist aastane kui mind sinna saadeti ... Mingisugustele uurimistele. Ma isegi ei tea tegelt. Igatahes, mind pandi mingisugusesse palatisse , kus ma pidin päevad läbi istuma ... Nende arust olin ma lihtsalt puuetega laps, kes näeb hallukaid. Nad pidasid mind isegi hulluks! " sõnasin vaikselt ja seejärel ladusin lagedale terve rea vandesõnu. Matthew ainult kergitas kulme ja kirjutas mõned asjad ülesse ja tõstis siis pilgu minu poole. Märgiks vist, et ma võin jätkata.

Silmi pööritades, keerasin pilgu aknast välja, kust paistis mingisuguse naeratava lapse plakat. Kulme kergitades jätkasin : ,, Vahepeal käidi ka mind seal küsitlemas ja mõni isegi mõnitas mind ... Pidevalt . ' Hallukate muti ' pidin ma olema... See oli solvav ausalt öeldes, kuigi ma olen alati nii emotsioonitu , tundus neile, nagu ma ei kuuleks neid ...

Ühel õhtul , kui mulle toodi mu söök, näis seesama tüüp kuidagi kurnatud välja ... Jack oli ta nimi ... Ma küsisin ,et mis lahti on , aga tema isegi ei keeranud pilgu mulle, vaid ootas , et ma ära lõpetaksin ja magama heidaksin.. Peagi lahkus ta mu kandikuga ja ma astusin uksele lähemale,et midagi kuuleksin. Niipea, kui kõrv ust puudutas, jooksis mul silme eest imelik pilt läbi ... Üks poisipeaga naine kukkus trepi peal kokku ja suri teel palatisse ... Neil oli seal oma haigla moodi värk . Mugav kusjuures ... " lõpetasin lause, et korraks meelde tuletada.
Matthew võttis taskust Orbiti paki välja ja pakkus mulle ka ühe. Raputasin vaid naeratades pead ja kallutasin korraks pead. Tekkis hetkel uus nägemus, kus Matthewi auto teise omaga kokku põrkab ja ta sureb koha peal. Jätsin selle mainimatta, vaid kortsutasin kulme.

,, Niisiis ... Mõne aja pärast oli kuulda mingisugust kiljatust, mis ei kuulnud küll sellele naisele, aga järgmisena kuulsin ma jooksu müdinat, mis tähendas, et meeskond läheb appi... Neelatades, istusin kohale tagasi ja vahtisin tuimalt enda ette. Kulme kortsutades raputasin pead. Ma ei saanud ju uskuda ise ka seda jama, muidu võiks see mõjuvõimsam olla ... Peagi tegi keegi mu ukse lahti ... Seekord oli tal ees gaasimask , ning mul kästi ka see ette panna ... Tegin nagu kästud ja siis topiti mulle selga hullusärk. Jah! Hullusärk! " turtsatasin viimast lauset öeldes.

,, Niipea kui mind mu " elukohast " välja viidi, sain ma ringi vaadata. Koridor oli täis mingisugust rohelist paksu tossu ja mind tõmmati käevarrest edasi.
Peagi jõudsin ma ühte punakasse palatisse, kus olid ka igasugused süstlad ... Suured ... tilgutid , mis olid täis punakat vedelikku ... Laua ümber seisid viis inimest , kes ümbritsesid laipa.
Mind tõmmati vägisi ühele voodile pikali ja seoti kinni, lükates selle voodiga laiba juurde ... " lõpetades sulgesin vaikselt silmad ja avasin need taas, vaadates tuimalt enda ette. Tundsin kuidas käed värisevad ja viisin pilgu neile . Arm polnud kinni kasvanud ... ,, Kas jätkaksid ? " küsis Matthew , kes oli vahepeal pilgu kaustikult tõstnud.

Mõne aja pärast hakkasin üle keha värisema ja pistsin heast peast karjuma. Ma ise ka ei tea põhjust, igatahes nägin silmanurgast kuidas Matthew tõmbas minu peakohal ühte nööri ja arst ning õed palatisse tormasid. Õel oli kaasas üks süstal ... Mulle süstiti midagi sisse ja arst viis käega üle põse, pannes samal ajal mingisuguse hingamis aparaadi näole.
Mõne aja pärast rahunesin ja suutsin normaalselt hingata.

mhm, tore jutt
kui mind sellepärast vihkama ei hakata, siis ütlex et inese omalooming on parem

aww
kui armas

jee...väga hea jutt...luv it...aga ma suht kõike jutte armastama...aga ikkagi hea jutt...uut paluks