Ühel igaval õhtupoolikul.

[Andie Soulette]

Andie kõndis oma tavalisel sirgel kõnnakul järve äärde. Tema sasised juuksed oli tuul suutnud veel sasisemaks muuta ning paar tõredamat salku ülesse turritama panna. Andiel oli käes üks pruunikas ruuduline tekk ja paks raamat. Tüdruk laotas suure teki maha ning võttis istus sinna rätsepistesse. andie vahtis mõne hetke uduse näoga ringi ning vaas siis raamatu. Lugemine ja lugemine väljas olid kaks tema lemmiktegevust tantsimise kõrval. Siinse õhkkonna pärast ei töötanud Andie mugumaailmast talle kingitud mp3-e mängija, pidi tüdruk tantsimise muusikapuudumise tõttu natuke unarusse jätma. Tüdruk suunas oma silmad raamatusse ja lasi end sõnadel kaasa vedada.

[Mia Walker]

Mia jalutas käed sügaval teksapükste taskus järve äärde. Ta tuigerdas natuke ringi ja istus siis ühe suure puu alla. Tõmmates kapuutsi kindlamalt pähe, et ta pikad juuksed kogu aeg ette ei jääks, vaatas ta esimest korda seal ringi. Tütarlaps märkas endast paremal üht teist isikut istumas ja lugemas. Mia ei olnud kindel, kas tasub tüdrukut segada kuid ütles siiski vaikselt: "Hei." Ta põimis käed ümber põlvede ja vaatas tüdrukut edasi.

[Andie Soulette]

Andie oli maailmast täiesti ära lõigatud, pöörates tähelepanu vaid oma raamatule. Äkitselt märkas ta silmanurgast mingit liikumist. Ta tõstis oma pea raamatust ning silmas üht võõrast tüdrukut, kes teda jäglis. Andie võttis oma kõrvaklapid kiiruga peast ja küsis: "Vabandust, kas sa ütlesid midagi?" Andie arvas , et ehk ootas tüdruk mingit vastust temalt aga ta ise polnud küsimustki kuulnud. Ta silmitses neiut küsiva pilguga.

[Sponsored content]