Ukse ees.

[Rose R. Cherry]

Ilmselgelt on majade või losside, kus koolid paiknevad, uksed esimesel korrusel. Enamasti on need uksed suured ja enamasti käiakse just nendest kõige tihedamini sisse välja, eriti kooli alguses. Huvitav oli ukse kõrval, seina ääres maas istuda ja kõiki uusi, vanu õpilasi uuesti näha ning oodata vana kalli Rebecca saabumist. Kui Rose oleks kooli sisse läinud, poleks nad ilmselt väga lihtsalt üksteist pärast üles leidnud.

[Rebecca M. Lyre]

Rebecca, kes oli vahepeal jõudnud enda pusa luku paremini kinni tõmmata, vaatas nüüd kerge muigega Rose'i poole, kelle ta juba vähemalt kilomeetri kauguselt ära tundnud oli. Just nii nagu ta arvanud oligi.. Tüdruk muigas lõbusalt ning saatnud viimase pilgu sõbrantsile, võttis ta Jamesi käest kinni ning tegi näo, nagu nad oleks juba vöähemalt seitse aastat tuttavad. "Tsau, Rose!" lausus R lõpuks, kui nad temani olid jõudnud ning naeratas siis laialt. "See on James, see kellest ma sulle ükskord rääkisin, mäletad?" jätkas tüdruk ning naeratas lõbusalt, teades, et ta on praegu ainus, kes üldse midagi taipab. Aga noh, see selleks. Kas neil oligi üldse vaja midagi taibata? Just - ei.

[James Hunter]

James kortsutas kulmi esiteks sellepärast, et nad niikiirelt kooli jõudsid, kuid kui tüdruk ta käest kinni võttis kortsutas James oma kulmi veel enam . Siiski hoidis ta neidise käest ka ise kinni . Kuulnud, et ta olevat varem temast rääkinud pööritas ta oma silmi, ning turtsatas . Jäädes seejärel tüdrukut enda ees vaatlema, kes maas istus . Noormees silus oma juukseid, mis läbimärjad olid .

[Rose R. Cherry]

"No teree!" ütles Rose, ajas end püsti ja vajus Rebecca kaela ümber sellist traditsioonilist küll-on-hea-sind-näha-kalli tehes, tänu millele nende käest kinni hoidmine katki läks. "Muidugi, mäletan! Kuidas siis midagi SELLIST unustada saab!" vastas ta James'i vaadates väga nähtaval ärge-mind-uskuge toonil ning pöördus siis R'i poole, kohepeal minevikku välja mõeldes. "Tema ongi see poiss, kes su taskunoa pooleks hammustas? Misme talle nüüd teeme?"

[Rebecca M. Lyre]

"Tänks, eksole. Sa oled nii viisakas," muigas Rebecca, kui Rose kenasti nende kahe vahele trügis ja talle kaela vajus. Kui sõbrants aga järgmisel hetkel tema tekstiga kaasa läks, kergitas R veidi üllatunult kulmi. "Tema jah, ja kui ma vöga ei eksi, siis me vist juhatame ta tema puhketuppa.. või kuhugi kust ta teada saab, mis puhketoas ta olema peaks," vastas Rebecca lõpuks veidi lõbustatud naeratusega, kui Rose midagi taskunoa hammustamisest(midatekstihelena:D!?) seletas. "Võimis?" pöördus ta lõpuks Jamesi enda poole kaa, kuan kooli oli ta juba kuti ära saatnud. Nüüd oli veel vaja teada, kus ta edasi kavatseb minna.

[James Hunter]

James kortsutas vaid kulmi, kui oli kuulnud et hammustas Rebecca noa pooleks . Neidudele noogutanud suunas ta silmad koridorile, ning hakkas sealt edasi sammuma . Nüüd ei tohiks ta küll enam ära eksida, oli poiss endas täiesti kindel .

[Sponsored content]