Üksinda

[Mark de Bismarc]

Mark jalutas mööda koridori idatorni poole. Ta oli näinud kooli välisküljel selle koridori koha peal üht laudadega kinnilöödud akent. Poisis tekkis uudishimu ja ta tahtis välja uurida, mis seal peitub. Jõudnud umbes sellele kohale, kus aken olema peaks ei näinud ta midagi. Idatornini oli veel mitu meetrit ja tagasi treppidenigi oli ruumi. Poiss mõtles.
Ta koputas tugevalt vastu seina ja kuulis kuminat. Selgus jõudis tema meeltesse. Teisel pool seina oli tühi ruum. Kuna see ei jäänud idatorni piiresse, julges poiss sinna ilmumist katsetada. Kostis väikene popsatus ja poiss oli teiselpool seina.
Ta vaatas ringi. Ruum oli puhketoatoa suurune ja vaid ühe aknaga. See oligi kinnilöödud aken, mida poiss oli õuest märganud. Mark otsis ust. Seda ta ei leidnud. Seega pidi see tuba olema kellegi salajane peidupaik, sest siia sai vaid imudes või siis akna kaudu, kuid aken oli liiga väike, et sealt läbi mahtuda.
Mööda tolmust tuba kõndides koperdas Mark hämaras laua otsa. Poiss kaotas tasakaalu, kuid ei kukkunud. Ta leidis küünla ja läitis selle võlujõu abil. Nüüd oli ruumis palju valgem. Ruumi keskel oli õhuke ja kopitanud kardin. Ühelpool kardinat oli laud, kamin ja diivan ning teisel pool suur voodi, kapp ja kirjutuslaud.
Poisile meeldis see tuba ja ta arvas, et võiks siin veidi korda luua. Siis oleks tal pelgupaik, kus vahest üksi olla.
Äkitselt kuulis ta teiselpool seina midagi. Mark jäi hiirvaikseks ja kustutas küünla. Need olid sammud. Lootes, mitte vahele jääda, ilmus poiss tasase popsatuse saatel prefektide puhkeruumi diivani ette.