Jalutamas

[Mark de Bismarc]

Mark jalutas kooli ümber. Ta oli pahuras tujus ning ta otsis minda nooremat, kes eksiks mõne reegli vastu, et poiss teda karistada saaks. Selline käitumisviis oli Marki pahura tuju puhul tavaline. Samuti ka tema eriskummaline välimus, mis näitas halva tuju juba kaugele ära. Sealkohas, kus idatorn maad puudutas, oli murus suur metallist luuk. Poiss mõtles, et vajaks veidi üksindust,n ning tõmbas kanalisatsiooni viiva luugi lahti. Ta astus sealt pimedusse ning läitis oma võlukepi otsa. Luugi jättis ta lahti juhuks kui mõni essakas peaks sinna uudistama tulema. Mark kõndis mööda kuiva kanalisatsioonitoru paremale kuni jõudis seinani, mille taga ta ükskord Roxanne ja Silendaga olnud oli. Poiss naeratas nende mälestuste peale ning võttis oma põhjatust taskust võiõlle pudeli.

[Külaline]

Eemalt kostusid kellegi rutakad sammud. Peagi meenutasid sammud juba jooksmist ning need tulid üha lähemale ning lähemale Mark'le. Lõpuks aga jäi isik, kellele sammud kuulusid, seisma. Ehmunult vaatas ta Mark'le otsa, pöörates kärmelt selja. Kuivatanud silmad, pööras ta end taas noormehe poole. "Sina siin," lausus ta veidike ehmunult. Ta ei teadnud, et sellises kohas võib veel käia keegi. Tütarlaps vaatas veidike noormeest, kuid pööras enda pilgu seejärel rotile, kes eemal millegi kallal näkitses. Oskamata enam midagi teha või öelda aimas ta, et noormees tahab olla üksi - muidu poleks ta sellisesse kohta tulnud. "Ma parem lähen," lausus ta rutakalt ning pööras end ringi, hakates mõtliku pilguga mööda tunnelit edasi sammuma.

[Mark de Bismarc]

Mark kuulis kedagi lähenemas. See oli Samara, pisarsilmil. "Oota" hüüdis poiss tüdrukule, kui too minekule pööras. Mark tõttas talle järgi ning võttis Samaralt kergelt õlgade ümbert kinni. "Mis juhtus?" küsis poiss murelikult. Ta mõtetest käis läbi idee, et nad vajaksid veidi privaatsust ning ta ilmus koos tüdrukuga sellesse samasse betoonruumi, kus keskel oli puhas vesi. Mark võttis oma põhjatust taskust välja teki ning laotas selle maha. Aidanud tüdruku istuma sõnas ta: "Räägi nüüd, mis juhtus."

[Külaline]

Samara vaatas noormehele otsa ning kui ta üle pika aja ilmus taas kuskile betoonile, kus ta nägi puhast vett, võttis ta tekil istet ning sasis kergelt enda juukseid. "Viimase aja pinge. Kurat, ma ei tahtnud, et keegi mind sellisena näeks," lausus tütarlaps vaikselt. Ta ei vaadanud prefekti poole. Ta lihtsalt silmitses vulisevat ja nirisevat vett. "Ma ei teadnud, et siin peale minu veel kedagi on," lausus neidis ning pööras nüüd enda silmad noormehe silmadele. Ta jäi pikaks ajaks noormeest silmitsema, kui ohkas kergelt ning pööras pilgu taas veele.

[Mark de Bismarc]

"Pole midagi," sõnas poiss kaastundlikult. "Kõigil juhtub. Tahad sa sellest rääkida?" küsis Mark. "Ka ma arvasin, et olen üksi, seepärast siin uitasingi. Poiss vastas Samara pilgule.

[Külaline]

Samara muigas kergelt. "Ma ei tea, kas ongi midagi rääkida. Ma olen lihtsalt nii pagana vihane hetkel." Ta asetas pea vastu rõsket seina ning sulges silmad, lastes kuuldavale raske ohe. "Ja nüüd ma kurdan sulle ka veel, jättes endast nii nõmeda mulje," sõnas tüdruk hädiselt turtsatades.

[Mark de Bismarc]

"Sa ei saaks minu silmis iialgi nõmedat muljet jätta," sõnas Mark lohutuseks. "Kelle peale sa vihane oled?" küsis ta tüdrukult, istudes tema kärvale tekile.

[Külaline]

Samara muigas hetkeks ning lükkas juuksetuka silmilt. "Iseenda ja Taanieli peale," lausu tüdruk vaikselt. "Aga tegelikult sa vist ei teagi, kes Taaniel on," lausus neidis. Tema ju ei teadnud, et Bismarcid omavahel suguluses on.

[Mark de Bismarc]

"Tean küll," sõnas Mark. "Just eile kohtusime kooli peal. Ta on muideks mu nõbu" lisas poiss kuna arvas, et Samara ei ole sellest faktist teadlik. "Mida ta tegi sulle siis?" küsis poiss, asetades käe sõbralikult ümber tüdruku õlgadele, et teda lohutada.

[Külaline]

Samara tundis, kuidas talle veri näkku lööb. Ta silmad olid klaasistunud ning vaatasid ainult ühte kohta. "Nõ..nõbud ?" kordas ta ning pööras enda pilgu ettevaatlikult noormehele. "Ma ei teadnud seda," lausus tüdruk vaikselt, eirates totaalset Mark'i järgmist küsimust.

[Mark de Bismarc]

"Jah, nõbud," sõnas poiss vaikselt. "Kas see on mingi probleem," uuris ta. "Kas ma pean minema ja näitama Taanielile, kuidas daamidega käituda tuleks?" küsis poiss tõstes ähvardavalt võlukepi.

[Külaline]

Samara vaatas endiselt hämmeldunult Mark'le otsa, kuid kui ta võlukeppi ning ähvardavat pilku noormehe silmis nägi, neelatas tüdruk ning asetas enda käe noormehe võlukepikäele. "Pole vaja. See oli minevikus ning see pole tähtis," lausus tütarlaps sügavale noormehe silmadesse vaadates ning kätt aeglaselt alla surudes.

[Mark de Bismarc]

Mark lasi Samaral oma käe alla suruda ning noogutas tüdruku sõnade peale. "siiski on see piisavalt tähtis, et sa selle peale nutaksid ning siit käikudest üksindust otsiksid."

[Külaline]

Samara muigas vaikselt ning võttis veidike vastumeelselt enda käe noormehe käe pealt ära. "Ära ütle Taanielile midagi. Ma ei taha sind segada sellistesse asjadesse. Elu läheb edasi ja ma saan hakkama," sõnas Sam vaikselt.

[Mark de Bismarc]

"Nagu mu printsess soovib," sõnas Mark isegi taipamata, mida ta just lausus. Poiss vahtis tasaselt voolavat vett ning vaikis. Kamber oli täna kuidagi soem kui eelmine kord. Samuti oli siin meeldivalt hämar.

[Külaline]

Samara võpatas kergelt, kui kuulis, mida noormees ütles. Paistis, et Mark ei tee teist nägugi ning sellest järeldas Samara, et noormees räägib iga tüdrukuga nii. Täpselt nagu noormehe sugulane seda sageli teinud oli. Siiski meeldis see tüdrukule ning prefekti sõnad kajasid tema kõrvus veel tükk aega. Lõpuks aga asetas neidis enda pea noormehe õlale ning ohkas sügavalt.

[Külaline]

Rox eksles kanalisatsioonis, peale öist söömis, tühjaks imetud mugu kest käes ripnemas. Tüdruk otsis, nagu tavaliselt, kanalisatsioonist kohta kuhu seda uputada. Jõudes betoonruumi seinani kuulis ta sellest teisel pool ühe poisi häält ja tüdruku teada oli Mark ainuke, peale Musta Isanda, kes selle ruumi olemasolu teadis. Tüdruk kissitas kahtlustavalt silmi ning surus kõrva seina äärde ja küsis "Mark, oled seal?" mõeldes, kellega too seal vestelda võiks.

[Daniel Hunter]

Noormees sammus aeglaselt edasi, kuni silmitses vastu suurt betoonkamakat lamasklevat neidu.Silmitses teda hetke, ning muigas siis, kui tundis ära Rox'i.Kergitas kulme, kui neiuni sammus, ning oma käed seejärel küsivalt kamaka suunas saatis.''Üritad seda liigutada?''Küsis ta vaikselt naeratades, ning keeras oma silmad kiirelt kamakale, kuulmatta endiselt hääli seal sees.

[Külaline]

Rox pani lõpuks selle inimkesta oma käest maha ning vastas Danielile "Ei, ma üritan teada saada, KES selle taga on.." ning kuulas edasi.

[Mark de Bismarc]

"Tsss.." tegi mark Samarale ning hõikas vastu:"Jah mina! Ilmutan su siia?" küsis poiss tüdrukult hõigates. Marki süda peksis kiirelt ning ta ei teadnud, mida jaatava vastuse puhul teha. Ta võttis Samaralt turjast kinni ning suskas omale taskusse paludes tüdrukul vaikselt olla. Mark mõtles ise, mida Samara küll sealt taskust leida võib

[Daniel Hunter]

''Lähme vaatame siis, kes seal on.''Muigas ta pilku neiule viies, ning enda silmi hetkeks sulgedes.

[Külaline]

OT: einohh oled tüüp, paned tüdruku taskusse.. tuli meelde, see pole su esimene kord xD

"Lähme küll jh, " ütles Rox Danielile. "Nu tahan sisse," lisas ta veidi kõvema häälega Markile ja jäi sisenemist ootama.

[Daniel Hunter]

Noormees muigas, ning haaras kerge muigega Rox'i varukast, kui juba nad maandusidki Marki ees.Dan kergitas vaid kulme, ning lasi end veejoa äärde istuma.

[Külaline]

Samara ei saanud järgnevast midagi aru, kui juba ta pimedas taskus oli. Tütarlaps sobras enda vöö vahelt võlukepi. "Lumos," pomises ta sosinal ning peagi täitis taskut hele valgusejuga. Ta ei teadnud, miks Mark nii salapäraselt käitus. Miks tahtis ta tüdrukut varjata ? Igatahes vaatas tütarlaps taskus ringi leides, et see on nagu mingi varasalv.

[Daniel Hunter]

Daniel kergitas kulme, kui märkas, et Marki tasku taaskord helendab.Seda noormehe kiire silmapõõrituse abil teada andes, muigas ta ise samalajal.''Kaua sa neid sajajalgseid korjad?Või on seekord mingid liblikad käsil?Jaaniusse siin ju ei leidu.''Turtsatas ta lõbusalt, end täielikult neile seljaga nähtavale keerates.

[Sponsored content]